Ülesanne
Omanik esimeses sekundis, mitte esimeses vastuses
Enamikus ettevõtetes on ruum, kus müügivihjed mõtlevad oma elude üle. Selle nimi on jagatud postkast, kõik näevad seda, ja just see on probleem: asi, mida kõik võivad vastata, on asi, mida keegi ei pea vastama.
Küsi meeskonnalt, kellele uus päring kuulub, ja saad lõpuks ausa vastuse: see, kes selle kätte saab. See kõlab nagu tervislik initsiatiiv ja käitub nagu loterii. Päringud, mis saabuvad teisipäeval kümme, saavad vastuse nelja minutiga. Need, mis saabuvad reedel kuus, saavad vastuse esmaspäeval, või teisipäeval, või siiras vabanduses kolme nädala pärast, mis algab sõnadega „vabandame aeglase vastuse pärast“.
iKonekt määrab omaniku saabumisel. Enne kui keegi on seda lugenud, enne kui keegi on otsustanud, kas see näeb lootustandev välja, on kontakti juures nimi. Mis muutub, ei ole vastuse kiirus — see on ikka veel inimene kalendriga. Mis muutub, on see, et on nüüd olemas inimene, kelle jaoks vaikus on nähtav.
Kolm viisi otsustada ja üks reegel all
Reegli järgi
Allikas, toode, keel, väärtus, sõnad sõnumis. Saksa päring paigalduse kohta läheb inimesele, kes teeb saksa paigaldusi, mis tahes kellaajal, ilma et keegi peaks seda tähele panema.
Territooriumi järgi
Postiindeks, piirkond, riik. Klassika – ja ikka veel õige vastus, kui töö hõlmab kedagi, kes saabub füüsiliselt kuskile.
Graafiku alusel
Ringi jagamine, kaalutud, kui mõni inimene kannab rohkem. Igav, õiglane ja esmaspäeva koosolekul vaieldamatu – kolm alahinnatud omadust.
Kõigi kolme all on üks reegel, mis ei paindu: igal kontaktil on igal hetkel täpselt üks omanik. Ei meeskond. Ei järjekord meeskonna nimega. Üks inimene, kelle nimi sellel seisab ja kes saab selle kahe klõpsuga kellelegi teisele üle anda – ja ka üleandmine jääb siis kirja.
Jah, inimesed määravad üksteisele ümber. See ei ole disainis leke, vaid disain ise. Erinevus lausete vahel „andsin selle Martale, sest ta tunneb toodet“ ja „lootsin, et keegi tegeleb sellega“ on umbes kogu äri.
Mida see esmaspäeval võimaldab
Põhjus, miks määrangust hoolida, ei ole koristus. Tegemist on küsimustega, mis varem olid vastamata, aga nüüd on need tavalised:
- Mis saabus nädalavahetusel ja kelle käes see on?
- Millistele kontaktidele pole üle päeva vastatud ja kelle need on?
- Kas keegi kannab kaks korda rohkem kui teised – ja kas me märkasime seda enne, kui ta ise meile ütles?
- Kui keegi on haigeks jäänud, kelle töö vajab ajutist kodu ja mida ta on juba lubanud?
Mitte ühtki neist ei pea keegi aruandena kokku panema. Need tulevad välja asjaolust, et omanik oli olemas esimesest sekundist.
- MWMarekKaks vastasid laupäeval, isegi küsimata, sest ta nägi, et need on tema omad.
- AZAlicjaKõik viis vastasid enne üheksat. Üks on juba ajakava võtnud.
- TKTomekHaige alates reedest – mõlemad määrati ühe teoga ümber, koos tema märkmetega.
Omanikuta: 0Midagi ei oodanud, et keegi tunneks vastutust
Vastuväide, mida tasub tõsiselt võtta
„Automaatne määramine saadab töö valele inimesele.“ Mõnikord jah. Reegel ei tea, et klient on asutaja sõber, ega et katusesõna sisaldav päring käib tegelikult garantiinõudest.
Aga võrdle ausalt, kuidas asjad võivad valesti minna. Vale omanik: inimene näeb seda, liigutab ära, ja kogu asi maksab üksteist sekundit. Omanikuta: keegi ei näe, keegi ei liiguta, ja hind on kogu päring – tavaliselt avastatud kuu hiljem, kui keegi otsib postkastist mingi muu pärast ja leiab väga viisaka sõnumi inimeselt, kes on vahepeal kusagil mujalt ostnud.
Me valisime vea, mille inimene saab üksteise sekundiga ära parandada.
„Keegi võtab selle kätte.“
Keegi ei ole inimene.
Kontakt, mis kuulub kõigile, ei kuulu reedese õhtupoolikuga enam kellelegi. Siin kannab see nime enne, kui keegi on sellest ühtegi sõna lugenud.
Siis see, mida omanik näeb →